KLAPP ja tema lugu
Meil käib KLAPPimisega seitsmes hooaeg. Avaldame siinkohal pisut seda, mida me klassides näeme. Reeglina puutume kokku kuuenda kuni kaheksanda klassiga ning muidugi õpilaste vanematega. Just laste grupi vaatluse esitamine vanematele ja klassijuhatajale ning kooli tugipersonalile on see, mis annab meile väga huvitava tervikpildi vanemate mõjust laste käitumisele grupis.
KLAPP-matkadel ei ole koolilikku klassi taustsüsteemi ja reeglistikku – seepärast hakkab grupp ennast täiesti uutes tingimustes looma, kus tulevad esile grupi liikmete isikuomadused ja need on omakorda tugevasti mõjutatud kodustest kultuurisidemetest.
KLAPP on seikluslik programm lastele, hariv lapsevanematele ning lisaressurss koolipersonalile. Seni oleme tegutsenud valdavalt Tartumaal. Meil on kaks talumaja, mis on kooliajal KLAPP-matkadega pidevalt hõivatud. Matkadel on klassitäis lapsi ja üks või kaks metsaisa. Metsaisa ülesanne on tagada turvaline füüsiline ja suhtlemise ruum ning muidugi jälgida grupi käitumist. Olgugi, et matka tingimused on askeetlikud, ei seisne selles selliseid ohtusid millega matka juhid või osalejad ei suudaks toime tulla.
Meie sotsiaalses ruumis, eriti laste omas, varitsevad suhtlemises suured ohud. Ruumis, kus loodusseadused justkui ei kehti ja inimene peab märkamaks, et olukord on muutuv, kõigepealt haiget saama. Märgime siinkohal igaks juhuks, et looduses ei jää ellu tugevad. Vastasel juhul valitseks maailma lõvid ja elevandid. Ellu jäävad kohanemisvõimelisemad.
Nii on ka suhete maailmas – mugavalt tunnevad end need, kes suudavad oludega kohaneda ning lisaks enda unikaalsuse säilitada. Unikaalsuse esiletoomine ja mina teadvuse püsimine sõltub esmaselt kodusest õhkkonnast. Grupis leitakse just nendest unikaalsuste hulgast ühine käitumisnivoo ja sellest sõltub kogu grupi käitumine. Lihtsamalt öeldes valib iga grupp endale sobiva suhtlemisstiili.
Lapsed arenevad 60% kodus. See 60% on meie KLAPP-matkadel alati n-ö platsil. Selliselt, nagu me vanematena käitume kodus ja kuidas suhtleme oma lastega, käitub ka näiteks kuuenda klassi õpilane oma grupis. See on väga sügav teema ja tahaks lennartmerilikult kirjutada: „mõtleme sellele palun korraks veel – nii nagu meie vanematena lapsega, nii ka laps teistega.”
Selleks, et suhtlemise stiil saaks grupis paika, on vaja läbi teha konflikte ehk vastasseise. Vastasseisude kaudu jagame me ümber võimu. Klassis on tavaliselt võim valesti jagunenud. Põhjuseid on mitu – alustagem sellest, et klassikaaslased ei saa teineteist valida. Seega peame me oma klassikaaslastega leppima. See aga tähendab, et peame aktsepteerima iga klassikaaslase kultuurilist tausta. Neid on aga ühes ruumis 24 kuni 30 erinevat. Ja kirjanduse tunnis peame olema valmis oma esseed ehk oma sügavamaid tundeid avaldama neile kõigile. Kujutage ette, kuidas te seda täiskasvanuna teete – kas on mugav? Sellises olukorras hakkame enda ümber müüre laduma ja maske ette tõstma – teisiti me ennast kaitsta ei saa. Kaitse on toimetulek olukorraga.
Kui vaadelda klassi, siis ei saa me kindlasti mööda autoriteedi struktuurist, mida esindab õpetaja. Siinkohal kogu austuse juures õpetajate vastu märgime, et see põhjus on süsteemis, mitte ametis. Õpetajal on võimalus õpilasi hinnata. Klassis ehk grupis tähendab see omakorda põhjendamatu hierarhia tekkimist. Vaid üksikud on selles hierarhias rahul oma positsiooniga. Viielised ei tahaks alati viielised olla ja kahe-kolmelised poisid soovivad pisutki enamat kui rivi viimaseid positsioone.
Seepärast võtame siinkohal kohanemiseks appi rollid. Me valime olukorraga toime tulemiseks endale sobiva, mitte määratud rolli. Võib olla on kognitiivse dissonatsiooni põhjused just siia maetud – me hakkame endale lugusid rääkima, et grupis toime tulla autoriteedi poolt määratud positsiooniga. Olgu kuidas sellega on, siis KLAPP-matkadel me näeme poistel suuri silmi, kui nende poisilikud oskused saavad kogu grupi poolt hinnatud (näiteks tule tegemine). Või üllatust kui viielised mõistavad, et vaid teadmistega ei ole reaalsetes olukordades just suurt midagi peale hakata.
Seega on grupis olemas nii teadmised kui ka oskused – puudu on vaid kogemus. Ja kogemust on meie päevil lastes üldiselt vähe. Päris asjade kogemist ja päris olukordadega toimetulemist kipuvad vanemad ära võtma. Meile vanematena meeldib, kui meie laps saab vaid häid kogemusi. Nii viimegi nad autoga kooli, sest buss on aeglane ja keeruline. Me soovime, et lastel oleks kõik, mis nende kaaslastel ehk täidame neid soove, millega laps lasteaiast või koolist tuleb. Aga koolis võib olla tuhat õpilast, seega on siis täita tuhatkond soovi?
Lisaks veel paljude lapsevanemate soov, et lastel ei oleks igav. See on aga kõige suurem lastevastane kuritegu, mida üldse saab teha – võtta ära nende otsustusvõimalus luua iseennast. Igavus paneb tööle fantaasia, siis loovuse ning sealt algavad kõige lahedamad mängud ja tegevused. Mäletate, kuidas kingakarbist sai teha kosmoseraketti või nukumaja? Ja kuidas vabal ajal laagris mänge sai mängitud, mis ise sealsamas välja mõeldi? Need kõik on andnud meile võimaluse iseennast avastada ning väikeste sammudega endaks saamise poole kõndida. Lastelt aga tahame ära võtta selle kõige esimese: vaba aja, kus saaks hakata ennast ise looma.
Eelnevalt kirjeldatu sees on veel üks probleem: vanematena võtame lastelt ära võimaluse iseenda eest otsustada. See iseenda eest otsustamine on oskus, mida me soovime oma lastes näha, kui nad täiskasvanuks saamise hakul ühiskonnale üle anname. See aga omakorda algab just nendest väikestest otsustest, mida saame lapsena teha ja mitte ainult! Omaenda otsustatuga tuleb ka toime tulla ehk võtta otsuse eest vastutus. Meie kui vanemate ülesanne on jälgida, et otsused oleksid eakohased. Mitte mingil juhul ei tohi otsustusvõimalust suured inimesed väikestelt ära võtta! Kui nii teeme, siis selle tagajärge näeme noortes täiskasvanutes, kes lähevad tööle ning ema läheb tööandjaga tingimusi läbi rääkima või noor töötaja lihtsalt ei ilmu hommikul kohale, väites, et ta lihtsalt ei viitsi täna tulla. Või ülikoolis, kus üliõpilaste võime ebaõnnestumisega toime tulla on järjest vähenev.
KLAPP ehk klassisiseste suhete arendamiseks mõeldud programm on näiliselt kolme päevane metsamatk õpilastele. Kui aga sellesse süvitsi minna koolitöötaja või lapsevanemana on võimalik saada väga palju selgitusi just selles klassis toimuvale. Lapsevanemale avaneb KLAPP-matka tagasiside koosolekul veel omakorda pilt oma lapse käitumisest grupis. Väga harva, kui üldse, teame oma lapse käitumise kohta grupis. Tihti ei tea me ka oma abikaasa käitumisstiili tööl, sest grupi käitumine on väga palju muud, kui indiviidi käitumine. Just selle pärast on mõistlik lapsevanemana teha kõik endast olenev, et pisutki mõista oma lapse grupis käitumist. Seda enam, et see pilt võib olla nagu peeglisse vaatamine. Peegelpilt võib ju ka meeldiv olla ja enamasti ongi, sest vanematena teeme ju iga päev oma parima.
Kõige rohkem oleme KLAPPinud viiendate-kuuendate ja seitsmendate-kaheksandate klassidega. Just selles vanuses on seda kõike eelnimetatud sihtrühmadele vaja. Muidugi võiks kogu koolitee olla toetatud seiklusliku matkamise programmiga, aga KLAPPi elluviival KoosOn MTÜ-l ei ole vaatamata kiirele kasvule lihtsalt rohkem ressurssi. Meie kasv on olnud täpselt nii kiire, kui seda on lubanud juurde tulevate meeste sulandumine metsaisadesse. Metsaisad on need mehed ja vahest ka naised, kes KLAPPi ellu viivad. Lastega koos olemine nõuab pühendumist ja vastutusvõimet. Seepärast kasvame me ka aeglaselt, et olla veendunud, et seisame ülesannete kõrgusel.
Selleks, et klassitäiele isikuomadustele ja kultuurisidemetele emakeelt ja matemaatikat õpetada on vaja muud süsteemi – kooli- ja haridussüsteemi. Meie oleme KLAPPimisel keskendunud sellele, et need isiksused oma taustadega satuksid justkui teise reaalsusesse, kus maskide ja müüride tagant tulevad välja päris inimesed. Just päris inimestega on võimalik luua suhteid ning suhelda. Aga kui loome suhteid ja suhtleme, siis areneme. Väga võimsalt areneme, sest suhe ehk suhestumine on ainus, mis meid maailmaga liidab – seega arendab. Aeg ehk siis antud kontekstis ka igavus on vaid toetav tegur.
KLAPP-matkadel ei ole koolilikku klassi taustsüsteemi ja reeglistikku – seepärast hakkab grupp ennast täiesti uutes tingimustes looma, kus tulevad esile grupi liikmete isikuomadused ja need on omakorda tugevasti mõjutatud kodustest kultuurisidemetest.
KLAPP on seikluslik programm lastele, hariv lapsevanematele ning lisaressurss koolipersonalile. Seni oleme tegutsenud valdavalt Tartumaal. Meil on kaks talumaja, mis on kooliajal KLAPP-matkadega pidevalt hõivatud. Matkadel on klassitäis lapsi ja üks või kaks metsaisa. Metsaisa ülesanne on tagada turvaline füüsiline ja suhtlemise ruum ning muidugi jälgida grupi käitumist. Olgugi, et matka tingimused on askeetlikud, ei seisne selles selliseid ohtusid millega matka juhid või osalejad ei suudaks toime tulla.
Meie sotsiaalses ruumis, eriti laste omas, varitsevad suhtlemises suured ohud. Ruumis, kus loodusseadused justkui ei kehti ja inimene peab märkamaks, et olukord on muutuv, kõigepealt haiget saama. Märgime siinkohal igaks juhuks, et looduses ei jää ellu tugevad. Vastasel juhul valitseks maailma lõvid ja elevandid. Ellu jäävad kohanemisvõimelisemad.
Nii on ka suhete maailmas – mugavalt tunnevad end need, kes suudavad oludega kohaneda ning lisaks enda unikaalsuse säilitada. Unikaalsuse esiletoomine ja mina teadvuse püsimine sõltub esmaselt kodusest õhkkonnast. Grupis leitakse just nendest unikaalsuste hulgast ühine käitumisnivoo ja sellest sõltub kogu grupi käitumine. Lihtsamalt öeldes valib iga grupp endale sobiva suhtlemisstiili.
Lapsed arenevad 60% kodus. See 60% on meie KLAPP-matkadel alati n-ö platsil. Selliselt, nagu me vanematena käitume kodus ja kuidas suhtleme oma lastega, käitub ka näiteks kuuenda klassi õpilane oma grupis. See on väga sügav teema ja tahaks lennartmerilikult kirjutada: „mõtleme sellele palun korraks veel – nii nagu meie vanematena lapsega, nii ka laps teistega.”
Selleks, et suhtlemise stiil saaks grupis paika, on vaja läbi teha konflikte ehk vastasseise. Vastasseisude kaudu jagame me ümber võimu. Klassis on tavaliselt võim valesti jagunenud. Põhjuseid on mitu – alustagem sellest, et klassikaaslased ei saa teineteist valida. Seega peame me oma klassikaaslastega leppima. See aga tähendab, et peame aktsepteerima iga klassikaaslase kultuurilist tausta. Neid on aga ühes ruumis 24 kuni 30 erinevat. Ja kirjanduse tunnis peame olema valmis oma esseed ehk oma sügavamaid tundeid avaldama neile kõigile. Kujutage ette, kuidas te seda täiskasvanuna teete – kas on mugav? Sellises olukorras hakkame enda ümber müüre laduma ja maske ette tõstma – teisiti me ennast kaitsta ei saa. Kaitse on toimetulek olukorraga.
Kui vaadelda klassi, siis ei saa me kindlasti mööda autoriteedi struktuurist, mida esindab õpetaja. Siinkohal kogu austuse juures õpetajate vastu märgime, et see põhjus on süsteemis, mitte ametis. Õpetajal on võimalus õpilasi hinnata. Klassis ehk grupis tähendab see omakorda põhjendamatu hierarhia tekkimist. Vaid üksikud on selles hierarhias rahul oma positsiooniga. Viielised ei tahaks alati viielised olla ja kahe-kolmelised poisid soovivad pisutki enamat kui rivi viimaseid positsioone.
Seepärast võtame siinkohal kohanemiseks appi rollid. Me valime olukorraga toime tulemiseks endale sobiva, mitte määratud rolli. Võib olla on kognitiivse dissonatsiooni põhjused just siia maetud – me hakkame endale lugusid rääkima, et grupis toime tulla autoriteedi poolt määratud positsiooniga. Olgu kuidas sellega on, siis KLAPP-matkadel me näeme poistel suuri silmi, kui nende poisilikud oskused saavad kogu grupi poolt hinnatud (näiteks tule tegemine). Või üllatust kui viielised mõistavad, et vaid teadmistega ei ole reaalsetes olukordades just suurt midagi peale hakata.
Seega on grupis olemas nii teadmised kui ka oskused – puudu on vaid kogemus. Ja kogemust on meie päevil lastes üldiselt vähe. Päris asjade kogemist ja päris olukordadega toimetulemist kipuvad vanemad ära võtma. Meile vanematena meeldib, kui meie laps saab vaid häid kogemusi. Nii viimegi nad autoga kooli, sest buss on aeglane ja keeruline. Me soovime, et lastel oleks kõik, mis nende kaaslastel ehk täidame neid soove, millega laps lasteaiast või koolist tuleb. Aga koolis võib olla tuhat õpilast, seega on siis täita tuhatkond soovi?
Lisaks veel paljude lapsevanemate soov, et lastel ei oleks igav. See on aga kõige suurem lastevastane kuritegu, mida üldse saab teha – võtta ära nende otsustusvõimalus luua iseennast. Igavus paneb tööle fantaasia, siis loovuse ning sealt algavad kõige lahedamad mängud ja tegevused. Mäletate, kuidas kingakarbist sai teha kosmoseraketti või nukumaja? Ja kuidas vabal ajal laagris mänge sai mängitud, mis ise sealsamas välja mõeldi? Need kõik on andnud meile võimaluse iseennast avastada ning väikeste sammudega endaks saamise poole kõndida. Lastelt aga tahame ära võtta selle kõige esimese: vaba aja, kus saaks hakata ennast ise looma.
Eelnevalt kirjeldatu sees on veel üks probleem: vanematena võtame lastelt ära võimaluse iseenda eest otsustada. See iseenda eest otsustamine on oskus, mida me soovime oma lastes näha, kui nad täiskasvanuks saamise hakul ühiskonnale üle anname. See aga omakorda algab just nendest väikestest otsustest, mida saame lapsena teha ja mitte ainult! Omaenda otsustatuga tuleb ka toime tulla ehk võtta otsuse eest vastutus. Meie kui vanemate ülesanne on jälgida, et otsused oleksid eakohased. Mitte mingil juhul ei tohi otsustusvõimalust suured inimesed väikestelt ära võtta! Kui nii teeme, siis selle tagajärge näeme noortes täiskasvanutes, kes lähevad tööle ning ema läheb tööandjaga tingimusi läbi rääkima või noor töötaja lihtsalt ei ilmu hommikul kohale, väites, et ta lihtsalt ei viitsi täna tulla. Või ülikoolis, kus üliõpilaste võime ebaõnnestumisega toime tulla on järjest vähenev.
KLAPP ehk klassisiseste suhete arendamiseks mõeldud programm on näiliselt kolme päevane metsamatk õpilastele. Kui aga sellesse süvitsi minna koolitöötaja või lapsevanemana on võimalik saada väga palju selgitusi just selles klassis toimuvale. Lapsevanemale avaneb KLAPP-matka tagasiside koosolekul veel omakorda pilt oma lapse käitumisest grupis. Väga harva, kui üldse, teame oma lapse käitumise kohta grupis. Tihti ei tea me ka oma abikaasa käitumisstiili tööl, sest grupi käitumine on väga palju muud, kui indiviidi käitumine. Just selle pärast on mõistlik lapsevanemana teha kõik endast olenev, et pisutki mõista oma lapse grupis käitumist. Seda enam, et see pilt võib olla nagu peeglisse vaatamine. Peegelpilt võib ju ka meeldiv olla ja enamasti ongi, sest vanematena teeme ju iga päev oma parima.
Kõige rohkem oleme KLAPPinud viiendate-kuuendate ja seitsmendate-kaheksandate klassidega. Just selles vanuses on seda kõike eelnimetatud sihtrühmadele vaja. Muidugi võiks kogu koolitee olla toetatud seiklusliku matkamise programmiga, aga KLAPPi elluviival KoosOn MTÜ-l ei ole vaatamata kiirele kasvule lihtsalt rohkem ressurssi. Meie kasv on olnud täpselt nii kiire, kui seda on lubanud juurde tulevate meeste sulandumine metsaisadesse. Metsaisad on need mehed ja vahest ka naised, kes KLAPPi ellu viivad. Lastega koos olemine nõuab pühendumist ja vastutusvõimet. Seepärast kasvame me ka aeglaselt, et olla veendunud, et seisame ülesannete kõrgusel.
Selleks, et klassitäiele isikuomadustele ja kultuurisidemetele emakeelt ja matemaatikat õpetada on vaja muud süsteemi – kooli- ja haridussüsteemi. Meie oleme KLAPPimisel keskendunud sellele, et need isiksused oma taustadega satuksid justkui teise reaalsusesse, kus maskide ja müüride tagant tulevad välja päris inimesed. Just päris inimestega on võimalik luua suhteid ning suhelda. Aga kui loome suhteid ja suhtleme, siis areneme. Väga võimsalt areneme, sest suhe ehk suhestumine on ainus, mis meid maailmaga liidab – seega arendab. Aeg ehk siis antud kontekstis ka igavus on vaid toetav tegur.