KLAPP seminar: kas suhtleme arenemiseks või areneme suhtlemiseks?
Fookuses on laste ja täiskasvanute omavaheline suhtlemine kodu- ja kooliperes ning Ukraina sõjapõgenike koolitee Eestis.
26. oktoobril Tartus, V Spa konverentsikeskuses.
Soovisime tuua vanemate ja kooli ette laiemat vaadet ning leida valupunktidele võimalikult rakenduslikke lahendusi. Ukrainlastega seonduvate probleemidega soovisime tõsta teadlikkust koolides ja kodudes.
Päevakava
Kuidas käib KLAPPimine ja mida me seal siis näeme, millest räägime ja mis sellest kõigest järele jääb. Kiire ülevaade ning rõõmude ja murede jagamine.
Meie maailm koosneb suhetest ja suhtlemisest.
Suhete kvaliteedist sõltub meie elu kvaliteet. Suhete kvaliteedi paranemine ongi see, mida nimetame inimese ja inimühiskonna arenguks.
Kui palju me seda täna endale teadvustame?
Millist rõhku paneb sellele tänane kool?
Mida saaksime täna nii koolis kui kodus teha paremini, et meie suhted oleksid selgemad, hoolivamad toetavamad, julgustavamad, südamlikumad ja ehedamad?
Milliseid kokkuleppeid peame sõlmima ja kellega?
Lapse käitumise kutsub esile keskkond. Kuidas luua lastele turvaline arengule suunatud keskkond, tehes koostööd kodu ja kooli vahel?
See kuidas lapsed klassis kui grupis käituvad on peegeldus nende keskkonnast, kus nad viibivad (kodus, koolis, huviringis jne).
Mis on need hoiakud ja tegevused, mida peaksime täna vanematena, õpetajatena, tugispetsialistidena lastele näitama ja tegema, et laste grupis käitumine areneks parimal võimalikul viisil?
Kuidas kasvatada lastes initsiatiivi ja julgust võtta vastutust iseenda tegevuse ning arengu eest? Sealjuures mõista iseenda mõju ümbritsevale ja vastupidi.
Arutelus Aivari ja Lilianiga otsime sobivaid konkreetsemaid lahendusi märkamiseks ja teadustamiseks.
Otsime võimalikke vastuseid, kuidas teha nii, et õpilane oleks sisemiselt motiveeritud arenema iseenda eesmärkide poole ning kodu ja kool toetaksid seda ühiselt. Igale osapoolele (kodu, kool, õpilane) soovime leida paar konkreetset mõtet/tegevust, mida saaks kohe ellu viia.
Ukrainast pärit laste ja noorukite kasvutingimused muutusid ootamatult. Aga see on vaid üks pool, teine pool on väljakutse kõigile, kes Eesti haridussüsteemis osalevad.
Praegune olukord on juba kaua aega keeruline olnud: kõigepealt kaks aastat koroonaviiruse pandeemiat, siis Ukraina sõjapõgenike sissevool. Lisaks Ukraina haridustegevuse nõrgenemine. Kas üldse ja kuidas siis ikkagi valmistuda posttraumaatilise stressikäitumise kasvuks?
Laste kasvatus- ja arenemissüsteemi ees seisavad globaalsed väljakutsed. Need omakorda käivitavad muutused kõigi haridusprotsessi osaliste töös.
Praegune muutuste aeg toob esile uued sotsialiseerumisvormid, laste kasvatamise mehhanismide muutused, suhtluse virtualiseerumine ja võrgustumise ja seda kõike kroonib veel omakorda aja puudus.
Kas on olemas võimalus neile muutustele paindlikult reageerida? Kas suudame leida uusi vorme senistele kohalikele (hariduse) tavadele?
Arutelus Maria ja Nataliaga otsime võimalusi olukorraga paremaks toime tulemiseks. Mida me kindlasti teha ei tohi ja mida me saaksime veel paremaks teha? Kas oleks võimalik teha ukrainlastega sisukalt koostööd ja anda hoopis Eesti lastele võimalus integreerumiseks ukrainlastega? Kuidas hakata Ukraina lapsi lõimima eestlastega?
Arutelu käigus otsime vastust, et kuidas siis ikkagi kogu see probleemistik sulandada kohalikesse oludesse? Kas on veel kuskil mingi ressurss, mida koolid ei ole kasutanud?