september 18th, 2022

Lastel ja vanuritel on üks ühine mure: neid ei võeta tõsiselt! Sellist lauset kasutab Ülo Vooglaid oma loengutel. Meie lisaksime siia punti ka vabatahtlikult tegutsevad mehed – metsaisad, kellele läheb korda kuidas lapsed ennast koolis tunnevad.

Oleme aastaid viinud ellu klassisidususe parendamise programmi -KLAPP. Algul oli see lihtsalt metsamatk lastele, aga aastaid üht ja sama formaati arendades on sellest saanud programm, mis on koolides hinnatud ning laste seas populaarne ja meeldejääv sündmus kogu eluks. Meie ise pole mingid psühholoogid ega pedagoogid, ammugi antropoloogid. Aga kui keeruline saab olla ühe mõnusa koosolemise retsept? Selleks on vaja seltskonda, teekonda ning turvalist ruumi – sellist ruumi, kus suhted saaksid vabalt areneda. Et suhted saaksid areneda täpselt nii nagu selles grupis vaja on. Veel lihtsamini sõnastatult: on vaja ruumi, kus üks klass saaks normaliseerida ja ebanormaliseerida oma suhetes esilekerkiva ning kujundada oma hoiakud. See ongi ainus siht ja eesmärk sel teekonnal. Vaid sellisel teekonnal saame toetada hea domineerimist ja halva hääbumist. Kohe kui annaksime grupile eesmärgi, mida me koolis ja kodus enamasti ka teeme, hakkab grupp tegelema välise probleemi lahendamisega – sisemine jääb tähelepanuta. Ometi on on igas grupis oma sisemaailm, aga süsteem pannud ühte klassi kokku suvalise seltskonna. Suvalises seltskonnas on indiviididel erinevad kodused kultuurisidemed, mis avalduvad valdavalt intelligentsuses ja hoiakutes. Ja siis me arvame (enamasti koolis), et nad kõik peavad kohe, esimesest klassist peale, omavahel normaalselt suhtlema. Aga et asi nii lihtne ei oleks, anname neile iga neljakümne viie minuti tagant viis kuni viisteist minutit suhtlemiseks. Et asjasse keerukust juurde lisada, siis soovime lastelt täiskasvanulikke hoiakuid, aga me nende eeltoodud minutite jooksul ei juhenda vaid õpetame, keelame ning kontrollime. Mitte ainult: paneme ka käitumist iseloomustava hinde … Vau! Millal me neid siis tõsiselt võtame ja kuulame päriselt?

Oleme aastate jooksul näinud väga ja vägagi sarnaseid suhtlemisest tulenevaid probleeme, mida saab lahendada vaid lastega koos olles ja koos tegutsedes. Ennekõike on vaja lasta lastel tegutseda ning toetada neid ebaedu korral ja tunnustada kui ongi läbi raskuste tähtede poole liigutud. Ja need „tähed“ võivad olla väga lihtsad asjad: sain rääkida selle poisi/tüdrukuga, keda koolis olen kartnud või ma tulin toime sellega, et olin kolm päeva ja kaks ööd koos oma klassikaaslastega, kodust ära ja telefon sai tühjaks juba esimesel päeval… Sellised lihtsad asjad on enamasti tegematta! Meie suurim soov on, et SEE LAPS tahaks just oma klassi kuuluda – koos oma erisuste ja sarnasustega.

Meie oleme need, kes aitavad lastel ära noppida need alumised õunad. See aga võib tekitada tundmuse, et me tegelemegi lihtsate asjadega ja see on tore, aga nii väga tõsiselt ei pea seda ka võtma. Nii on meile korduvalt öeldud: „väga tubli, mehed, et seda teete, aga …“. Elu koosneb etappidest ning igas etapis me valmistume järgmiseks etapiks – enne kui punetavate ladvaõunade järele minek on, tuleb alumised õunad ära noppida ja see on tõsine asi!

Peamine, mida laste kasvatamisel silmas pidada on neid mitte ära rikkuda, on seesama Ü. Vooglaid märkinud. Kas meie, oma vastava ala harimatuses ja „alumiste õunte noppimises“, võime midagi inimeste eludes ära rikkuda? Oleme veendumusel, et mitte – teeme oma asja hinge ja armastusega, täie austusega laste vastu. Lisaks peamine, mis meestele kohane: täie tõsidusega. Oleme seda rada käinud aastaid, intensiivselt viimased viis aastat ja meid hakatakse tasa-pisi tõsiselt võtma. Mõnede meeste tee ongi pikem enne kui kindel pind jalge alla saab loodud. Vaid armastuse, hinge ja täie tõsidusega loodud pind on aga see, mis kindel ja jääb püsima pikaks ajaks. Loodame, et meie positiivne mõju kestab peale igat KLAPPi võimalikult kaua. Ainus mis meist jääb ongi mõju teistesse inimestesse – hoiame selle positiivsena ning suhtume sellesse austuse ja lugupidamisega.

Tänan teid kaasteelised Viljar, Margus, Vahur, Andero, Andrus ja paljud teised, kes meiega Koos On metsaidadeks olnud!

Täname fondi Aitan Lapsi SA, kes võttis meie juttu tõsiselt, andis meile hulga teadmisi ning toetab rahaliselt. See aga viis edasi Tartu LV juurde. Aitäh Tartu Linnavalitsusele, eriti Sulle Mihkel Lees, kes Sa oled võtnud meie asja täie tõsidusega ja tänatud olgu Kaisa Keisk, kes on meie haldjas haridusosakonnas.

Nagu ikka ei saa mehed edukateks ilma naisteta. Hansa Kooli Triinu Riisile ja Marika Varesele kuulub paljugi meie algusest – nemad võtsid meid kohe tõsiselt 😊 ja muidugi sealne direktor Liina Salu, kes otsustas, et tema koolis võivad võõrad mehed lapsi metsa viia.

Nüüd on saanud sellest kõigest uus ja tõsiseltvõetav reaalsus.

Austuse ja lugupidamisega

Palbo Vernik